Uuele molekulile anti nimeks JRT ning selle kujundamisel muutsid teadlased LSD molekulis vaid kahe aatomi asukohta. See pealtnäha väike muudatus vähendas oluliselt aine hallutsinogeenset potentsiaali, kuid säilitas selle neuroterapeutilised omadused — sealhulgas võime soodustada neuronite kasvu ja parandada kahjustatud närviühendusi, mis on iseloomulikud paljudele neuropsühhiaatrilistele haigustele.

JRT ja LSD on täpselt sama molekulmassi ja üldise kujuga, kuid nende farmakoloogilised omadused on erinevad. JRT on väga tugevatoimeline ja seondub selektiivselt serotoniiniretseptoritega, eriti 5-HT2A retseptoritega, mille aktiveerimine mängib olulist rolli ajukoore neuronite kasvus. Ehkki ainet on praegu testitud vaid loomkatsetes, on tulemused julgustavad. 

JRT soodustas neuroplastilisust ehk ajurakkude vaheliste ühenduste kasvu – dendriitiliste ogade tihedus eesajukoores suurenes 46% ja sünaptiline tihedus 18%. Aine ei põhjustanud hiirtel LSD-le iseloomulikke hallutsinatsioonilaadseid käitumismustreid ega aktiveerinud skisofreeniale omast geenide avaldumist, mida LSD kasutamisel sageli täheldatakse. JRT mõjus tugeva antidepressandina, olles umbes 100 korda tugevam kui ketamiin, mis on hetkel üks kiiremini toimivaid antidepressante. Samuti parandas JRT kognitiivset paindlikkust, näiteks õppimisvõimet olukordades, kus reeglid muutuvad — see on mitmetele vaimse tervise häiretele iseloomulik puudujääk.

Psühhedeelikumidele mitte-hallutsinogeensete analoogide loomine on üks paljulubavatest strateegiatest innovatiivses ravimiarenduses ja psühhiaatriliste häirete ravis. Varasemalt on loodud mitte-hallutsinogeenseid analooge näiteks ibogaiinist, LSDst ja 5-MeO-DMT-st, sealjuures viimane neist on tänaseks jõudnud I faasi kliinilisse uuringusse. Nimetatud aineid nimetatakse kollektiivselt ka neuroplastogeenideks nende aju plastilisust tõstva toime järgi. 

Neuroplastogeenidel on suur potentsiaal oluliselt laiendada psühhiaatriliste häirete ravivõimalusi. Käesoleva uuringu autor toob esile JRT potentsiaali skisofreenia ravis — seisundis, mille puhul psühhedeelikume üldjuhul ei soovitata nende kõrvalmõjude tõttu. „Keegi ei taha anda hallutsinogeense toimega ainet nagu LSD inimesele, kellel on skisofreenia,“ märkis David E. Olson, UC Davise psühhedeelikumide ja neuroteraapia instituudi direktor, keemia, biokeemia ja molekulaarmeditsiini professor ning neuroplastogeene arendava ettevõtte Delix Therapeutics kaasasutaja ja innovatsioonijuht. „JRT näide tõestab, et saame kasutada LSD-taolisi ühendeid lähtepunktina, et arendada ohutumaid ja sihipärasemaid ravimeid ka nendele patsientidele, kellele traditsioonilised psühhedeelikumid ei sobi.“ 

Neuroplastogeenidel on suur potentsiaal mitte ainult laiendada ravivõimalusi, vaid täiustada ka meie arusaamist psühhedeelikumide ravimehhanismist. Siiani on üheks suureks küsimuseks valdkonnas, kas psühhedeelikumide raviefektiks on vaja subjektiivseid psühhedeelseid kogemusi või ainult suurenenud aju plastilisust (loe lähemalt 1, 2, 3, 4, 5).

Mitte-hallutsinogeenne efekt võimaldaks psühhedeelikumide analooge manustada ka väljaspool meditsiinilist järelvalvet, mis teeks ravimise oluliselt odavamaks ja suurendaks kättesaadavust. Sellegipoolest, neuroplastogeenid on veel väga varajases arendusjärgus ning vajame kliinilisi uuringuid nende ravipotentsiaali mõistmiseks. Siiski on hea meel näha olulisi alusuuringuid, mis loovad eeldused valdkonna arenguks. 

JRT uuring: Vähendatud hallutsinogeense potentsiaaliga terapeutilise LSD analoogi molekulaarne disain (PNAS) 

Refereeritud uudis: https://www.ucdavis.edu/news/researchers-develop-lsd-analogue-potential-treating-schizophrenia 25.04.25, autor Greg Watry.

Pildi õigused: "Healthy Neuron" by National Institutes of Health (NIH) is licensed under CC BY-NC 2.0. To view a copy of this license, visit https://creativecommons.org/licenses/by-nc/2.0/?ref=openverse.