Augustis avaldas teadusajakirjade lipulaev Nature Joshua S. Siegeli ja mitmete teiste USA teadlaste artikli "Psilotsübiin desünkroniseerib inimese aju". Uuring heidab valgust psilotsübiini mõjule inimajus ning pakub vihjeid psilotsübiini terapeutilise mehhanismi kohta. 

Uuringuga leiti, et psilotsübiin mõjutab paljude ajupiirkondade, eriti vaikevõrgustiku alade, omavahelist suhtlust psühhedeelse kogemuse ajal. Muutused kahe tähtsa ajupiirkonna, hippokampuse ja ajukoore suhtluses võivad kesta vähemalt kolm nädalat pärast ühekordset manustamist.

Täpsemalt leiti, et psilotsübiin suurendab kogu aju funktsionaalset seostatust ehk kõigi ajupiirkondade omavahelise suhtluse keskmist. Tugev muutus viitab asjaolule, et psilotsübiini teadvust mõjutav toime võib olla seotud just ajupiirkondade omavahelise suhtlusega.

Ajupiirkonnad hakkasid rohkem suhtlema

Uuring tõi esile, et psilotsübiin mõjutas oluliselt aju funktsionaalset seostatust – kuidas erinevad ajupiirkonnad üksteist mõjutavad (vt joonis 1a ja 1b). Erinevalt platseebona kasutatud metüülfenidaadist põhjustas psilotsübiin palju suuremaid ja laiaulatuslikumaid muutusi funktsionaalses seostatuses, eriti ajukoore (korteksi) ja vaikevõrgustiku (ing k default mode network) piirkondades. 

Viimane on tihedalt seotud enesekohase mõtlemise ja identiteeditundega. Muutused selles piirkonnas võivad olla seotud psühhedeelikumidele omapärase enesega seonduva psühholoogilise talitluse muutustega. Seonduvalt leiti, et kui psilotsübiini kogemuse jooksul lasti katseisikutel sooritada lihtsat heli ja pildi sobitamise ülesannet, siis funktsionaalne seostatus langes märgatavalt.

Psilotsübiinil oli ka kestev mõju ajutegevusele sessioonile järgneva kolme nädala jooksul. Nimelt vähendas psilotsübiin eesmise hippokampuse ja aju vaikevõrgustiku vahelist suhtlust. Autorid pakuvad, et selline muutus võib olla seotud psühhedeelikumide terapeutilise mõjuga. Varasemad uuringud on viidanud, et ebatavaline hippokampuse-ajukoore vaheline suhtlus ja vaikevõrgustiku üleaktiivsus on seotud erinevate psühholoogiliste häiretega. 

Joonis 1a, 1b: Psilotsübiin muudab ajupiirkondade omavahelist suhtlust tugevamalt kui metüülfenidaat. FC - funktsionaalne seostatus (ing k functional connectivity)

Psühhedeelikumide unikaalne võime

Aktiivse platseebona kasutatud metüülfenidaadi puhul (tavapäraselt kasutatav aktiivsus-tähelepanuhäire ravimina) kestvaid mõjusid ei leitud, mis illustreerib psühhedeelikumide unikaalset võimet tekitada kestvaid muutusi ajutegevuses vaid ühekordse manustamise tulemusel. 

Lisaks uuriti ka kogu aju funktsionaalset seostatust - kõikide ajupiirkondade omavaheliste seostatuste keskmist. Psilotsübiin tekitas enam kui kolm korda suurema kogu aju funktsionaalse seostatuse muutuse kui metüülfenidaat, viidates sellele, et psilotsübiinile omane teadvust mõjutav toime võib olla seotud ajutegevuse funktsionaalse seostatusega. Seda toetab ka leid, et psühheedeelse kogemuse müstilisus oli tugevalt korreleeritud kogu aju funktsionaalse seostatuse muutusega.

Oluline areng psühhedeelse ajutegevuse mõistmisel

Uuringus osales seitse tervet vabatahtlikku, kelle ajutegevust mõõdeti funktsionaalse magnetresonantstomograafiaga (fMRT) kõrge annuse psilotsübiini või metüülfenidaadi manustamisele eelnevalt, selle ajal ning 3 nädala jooksul pärast manustamissessiooni. Keskmiselt läbis iga katseisik kokku 18 tomograafia seanssi. Kuigi katseisikute hulk on väike, teeb selle teadustöö silmapaistvaks tõsiasi, et iga katseisiku kohta koguti fMRT-ga tavapärasest märksa suurem hulk andmeid.

Uuring näitlikustab, et psilotsübiin põhjustab olulisi muutusi ajukoore ja vaikevõrgustiku seostatuses, mis korreleeruvad müstiliste kogemuste ja tajumuutusega. Lisaks leiti, et psilotsübiin võib kestvalt ümber kujundada ajutegevuse mustreid viisil, mis võib leevendada psühholoogiliste häiretega seotud sümptomeid.

Psühhedeelikumide teaduslik uurimine on viimastel aastatel hoogsalt kasvanud, keskendudes eelkõige nende potentsiaalile leevendada vaimse tervise häireid. Kuna aga psühhedeelikumide raviefekt tuleneb peamiselt nende mõjust ajutegevusele, on nende ainete terapeutilise mehhanismi täpseks mõistmiseks tähtis aru saada, mida need ained ajule teevad. 

Uuring annab tugeva aluse edasistele teadustöödele, mis keskenduvad psühhedeelikumide kasutamisele vaimse tervise probleemide ravis. Lisaks aitab see sügavamalt mõista teadvuse olemust ning psühhedeelikumide rolli selle mõjutamises.

Käesolev ülevaatlik artikkel valmis koostöös Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi nooremteaduri Karl Kristjan Kaupiga.